Sonim XP 3.20E Quest

Sonimi XP-seeria telefonidele on ette heidetud ühte ja teist ja kolmandat, aga peamine etteheide on ikka see, et küll need on alles kallid! Seepärast hakkasid nii mitmelgi inimesel kõrvad huvitatult liikuma, kui Samsung kuulutas välja B2100, tugeva ja ilmastikukindla telefoni.

Samsung B2100 evib IP57 sertifikaati, mis tähendab, et telefon on kaitstud tolmu eest ja võib liguneda kuni pool tundi 1 meetri sügavuses vees. Tegelikult on väga oluline vahe, kas telefon talub lihtsalt pritsmeid või kerget vihma või elab üle ka selle, kui sa ta jõkke pillad ja teda siis viis minutit sogases vees taga otsid. Selle proovisin ma järele kohe esimesel päeval, sest pärast korduvaid õhk-maa tüüpi katsetusi ei olnud telefon enam sugugi nii puhas, et seda taskusse pista, vaid see tuli kraani all puhtaks pesta.

Sonimil on IP67 sertifikaat, mis annab mitte lihtsalt tolmukindluse, vaid absoluutse tolmukindluse. Vahe on eelkõige kaitses mikroosakeste vastu, ja selles on eelis Sonimil.

Väiksem on mugavam

Sonimi taskusse panemise ja väljaurgitsemise mugavust võib võrrelda kassipoja käsitsemisega – kui sa suudad jaki- või püksitaskusse ära mahutada kassipoja ja selle sealt hiljem riiet käristamata välja võtta, suudad sa seda teha ka Sonimiga. B2100 on aga täiesti normaalse telefoni mõõtu ning selle libistab (jah, libistab, mitte ei topi) rahulikult ka kitsamate pükste taskusse või pintsaku põuetaskusse.

Paksude kinnastega on Sonimit mugavam hoida, ilma aga Samsungit

Paksude kinnastega on Sonimit mugavam hoida, ilma kinnasteta aga Samsungi. Samsung on selgelt suutnud püsida selle ergonoomilise piiri sees, kus telefon ei tundu veel liiga paks. Nende jaoks, kes ei armasta õhukesi ja libedaid telefone, võib Samsung vägagi mugav olla. Minu jaoks näiteks on.

Kuigi klahvistikud on telefonidel sama suured, on Sonimi oma selgem ja klahvid paremini eristatud. Samsungi klahvide käik on kergem, kuid näiteks läbi kinda on Samsungi suunaklahvide kasutamine raskendatud, kuna neljasuunaline nupuraam asub teistele nuppudele liiga lähedal. Üsna tundlikud on küljel asuvad helitugevuse reguleerimise nupud ja taskulambi nupp, telefoniga rääkides võib juhtuda, et lülitad kogemata heli vaiksemaks või valjemaks.

Lisavõimalustest on Sonimil näiteks sees GPS, kuid meil ei õnnestunud seda mitme mehe peale tööle saada. Ebamäärane veateade ühenduse kohta ei andnud teps mitte selgust, mida teha. Üldse on Sonimi seadetes navigeerimine teadus omaette.

Kiiksudeta ikka ei saa

Kasutajaliides tervikuna on parem Samsungil, sest Sonimil on väikesi kiikse, mis teevad selle vahel ebamugavaks, näiteks tuleb Mobiil-ID kasutamiseks klahvilukk lahti hoida, sest kui see on peal ja telefonile tuleb autentimispäring, edastab klahviluku avamine miskipärast Mobiil- ID rakendusele loobumisteate ning autentimine ebaõnnestub. Samuti on Sonimi taskulambi sisselülitamine lihtne, aga väljalülitamine iga kord ei õnnestu, sest kas lamp või nupp lihtsalt ei reageeri.

Päris veatu ei ole ka Samsung, sest esiteks ei ole ka sellel võimalust kasutada kellaajaga ekraanisäästjat ning teiseks ei saa Samsungil enne klahviluku avamist näha, kas on vastatama kõnesid. Klahvilukust teatav aknake on täpselt selle koha peal, kuhu ilmub vastamata kõnede ikoon. Sonimil on sama viga, kuid probleem on poolenisti lahendatud, sest teade kaob mõne aja pärast ära ja vastamata kõnede märk jääb näha.

Heli on, pilti pole

Helikvaliteedi üle ei saa kummagi puhul kurta, mõlemal on hea ja selge kõlar ja mikrofon, kuid kõlarist tuleva kõne tämber on selgelt erinev, Sonimil teravam, Samsungil mahedam ja loomulikum. Samsungi kõlari valjus on korralik, olles parem tavaliste eputrilla-telefonide omast, kuid Sonim on tõeline metselajas, selle heli maksimumtugevus võib tõesti kuulmist kahjustada. Mürases keskkonnas on selline valjus aga hädavajalik.

Ekraan pole suurem asi kummalgi. Mõlema ekraani suurus ja resolutsioon on praeguste standardite järgi mage, aga selle saavad nad andeks, sest neid telefone ostetakse millegi muu kui ekraani pärast. Niipalju siiski kurdan, et Samsungi ekraan ei ole ka täisheledusel piisav, et meie suvisel keskpäeval isegi mitte otsese päikese käes muretult ekraanil olevat lugeda. Sonimi oma pole võrreldav paremate LED-ekraanidega, aga parem on see küll kui Samsungil.

Vestmann või Piibeleht?

Ent kõik senimainitu on tegelikult ainult garneering. Põhjus, miks üht neist kahest telefonist osta, on ju milleski muus. Ja põhjust tõepoolest on. Samsungi B2100 näol on Sonim saanud vastupidavate mobiiltelefonide kategoorias väga kõva konkurendi. Juba kätte võttes on tunda, et seda telefoni pole võimalik puruks pigistada või katki istuda. Tõesti ei ole. Trepist kolinal alla kukkumine on B2100 jaoks tühiasi, laualt pudenemisest rääkimata.

Kukkudes ei pruugi katki minna ka tavaline telefon, aga tihtipeale hüppab neil lahti akukate, nad lülitavad ennast välja või põrub lahti mälu- või SIM-kaart. Nende telefonidega nii ei juhtu. Ka B2100, kuigi Sonimist õblukesem, talub hooletut trööpamist. Ka Samsungi puhul pole absoluutselt oluline, kas sa paned telefoni kotis riiete vahele või jätad küljetaskusse, kus see vastu pagasriuumi seina kolksub. Ka Samsungi omanik ei pea hakkama vihmas rabelema ja B2100 jope välistaskust sisetaskusse ümber kolima.

Erinevus kahe telefoni vahel tuleb välja ekstreemsemates tingimustes. Korduvalt põrutades on võimalik B2100 tagumise luugi lukk lahti sundida, kuna see on ainult poole keermega lukustuskang, Sonimi luuk kinnitub kahe metallkruviga ja neid pole võimalik lahti põrutada, heal juhul võivad need lahti vibreerida.

Muidugi on puhtalt vastupidavuse ja ekstreemsete tingimuste talumise poolest parem Sonim. Aga Samsung maksab kolm korda vähem kui Sonim! Kolm korda odavam, kuid kindlasti mitte kolm korda nõrgem. Sportlasele, matkasellile ja töömehele sobib sama hästi ka Samsung. Sonimit saab soovitada nüüd vaid väga nõudlikele ekstremistidele.

Maksimaalne vastupidavus tuleb maksimaalse hinnaga. Sonim jääb nüüd vaid erikasutusse, teiste jaoks on Samsung.

Ilmunud digi nr.51, juuli 2009