Olympus E-P1 + ZD 14-42mm

Olympus teeb uut ja vana

Tõesti, E-P1 metallservalt leiab kirja, mis tähistab 50 aasta möödumist Olympuse legendaarse PEN-seeria fotokaamerate esimese mudeli väljalaskmisest. Kui algupärane PEN oli kompaktne peegelkaamera, siis uus PEN, E-P1, on väga kompaktne vahetatavate objektiividega digikaamera. E-P1 ei ole väike peegelkaamera, sest peeglisüsteemist on sootuks loobutud. E-P1 on märgatavalt suurem kui tavaline kompaktkaamera, aga ka märgatavalt väiksem kui tavaline peegelkaamera.

Kere on metallist ja tundub üsna vastupidav. Kahe nädala järel usuks, et see peab igapäevases kasutamises vastu aastaid, vähemalt tundub kaamera käes hea ja tugev. Tuge pakub sõrmedele vaid esiküljel olev plastpadjake ja tagaküljel olev õnarus pöidla jaoks. Sellest põhimõtteliselt piisaks, kui vaid pöidlaga kasutamiseks mõeldud kerimisrullik kandmisel kogemata pöidlale ette ei jääks. Mitmel korral avastasin, et sisselülitatud kaamerat käe otsas kandes olin kogemata rullikut liigutanud ja seaded sellega paigast lükanud. Kui automaatrežiimis ei juhtu sellest midagi halba, siis näiteks manuaalrežiimi korral muudab see omatahtsi ava. Teisel- kolmandal päeval loobusin kaamera käeshoidmisest ja kandsin seda ainult rihma otsas kaelas. Kuna nii kaamera ise kui objektiivid on kerged, siis ei sooni kaamera kaela ega vaju ka «nokaga» allapoole, nagu seda kipuvad tegema suured kaamerad.

Esialgu kaks objektiivi

Nuppude paigutus on Olympuse kaamerate kasutajaile tuttavlik, puudub ainult ekraanil kuvatav kõiki seadeid koondav juhtpaneel, selle asemel libisevad ekraanile poolläbipaistvad menüüribad, millega annab ära harjuda ja milledes navigeerimine on ringnupu keeramise abil ülimalt kiire.

E-P1 pildikvaliteet on hea ja miks ei peakski olema, sensor on ju kõva sõna

Kuna kaameral puudub pildiotsija, käib ka kadreerimine suure 3tollise LCD-ekraani abil. Fookuse kontrollimine ekraanilt on lihtne ja ekraanist tingitud eksitused just õige objekti fookusse saamiseks on välistatud. Vajadusel saab mõnele kaadri osale sisse suumida ja uurida, millisel juuksekarval täpselt fookus on. Käsitsirežiimide korral on valida 11 fookuspunkti vahel, aga suumitud otsevaate korral saab fookuspunkti seada suvaliselt praktiliselt üle kogu kaadrivälja.

Teravustab E-P1 rahuldavalt kiiresti, teravustamine ei ole sugugi aeglane ja annab keskmisele seebikale silmad ette, aga see pole ka nii kiire kui korraliku objektiiviga peegelkaamera korral. Heas valguses ei kulu sekundit, aga päris väikese murdosaga sekundist ka hakkama ei saa. Kahe nädala jooksul pildistades juhtus vast kord või paar, kui kaamera teravustamisega hätta jäi, neist ühel korral oli peaaegu pilkaselt pime ja teisel korral jooksis inimene kiirelt kaadrist välja. Liikuvate objektide pildistamisel tuleks seega aegsasti ära õppida eelteravustamine. Hämaras teravustamine õnnestub kaameral suhteliselt hästi: kohtades, kus seebikas abitult hätta jääks, leiab E-P1 siiski pidepunkti.

E-P1 on esialgu saadaval kas 14–42 mm või 17 mm komplektobjektiiviga, neist esimesega on kaamera paksuseks 8,1 cm ja teisega 6 cm. Seda on just nii palju, et põuetaskusse seda enam ei pane, aga daami ridiküli mahub kaamera juba küll. Üks mu tuttav naisterahvas lükkas peegelkaamera ostmist aastaid edasi põhjendusega, et seda ei saa ju käekotis kaasas kanda. E-P1 saab.

Peegelkaamera sensor

17 mm objektiivil on servades nähtavad tugevad kumermoonutused, mis annavad kaardus horisondi ja längus uksepiidad. Olympuse tarkvara korrigeerib need automaatselt, muud tarkvara kasutades tuleb ise vaeva näha. 14–42 mm objektiiv moonutab vähem, kuid vajaks varjukit, sest nurgast sisse paistev päike annab tugevaid sisepeegeldusi. Hämaras teravustamisel on 17 mm F2,8 objektiiv oodatult kiirem kui 14–42 mm objektiiv, vahe on selgelt tajutav.

E-P1 pildikvaliteet on hea ja miks ei peakski olema, asub ju kaamera kõhus täisväärtuslik peegelkaamera sensor. Sinised on sügavad ja rohelised on rikkad, nagu Olympuselt oodata võibki, punased tunduvad olevat veidi lahjad. Vaikeseadetes on kaamera range ja tagasihoidlik kui katoliiklik vanatüdruk, pigem tahaks pärast pildile kontrastsust ja küllastust isegi nõksu juurde anda. Keskmine kasutaja võib rahulikult kaamera JPEG-režiimile seada, värvirežiimiks valida Vivid (erk), kontrastsust nõksu võrra üles lükata ning tulemused on erksad, ent mitte kenrockwelllikult neoonsed. Sarnaselt mõne kuu eest proovitud Olympus E-620-ga on ka siin teatud puhkudel madalamatel tundlikkusastmetel varjualadel näha õrna halliträpsulist mustrit, mida seal olla ei tohiks, kuid see ei mõjuta pilti tervikuna ja iga kord see ei ilmne.

Päikesevalgus on kaamera vaenlane

See-eest püsib pildimüra meeldivalt kaua kontrolli all. Müra on peeneteraline, määrdunud värvilaike (à la Pentax) ei teki ning aimatav horisontaalne muster tekib alles siis, kui üritada alasäritatud pilti tagantjärele meeleheitlikult päästa. ISO 1600 säri kiiruse tõstmiseks on täiesti arvestatav variant ja 2000–2500 välguta pildistamiseks kasutatav isegi siis, kui jätta mürafilter seadistusele Low. Nii väikese kaamera kohta on tulemus ülikõva.

Kõik pole selle kaamera juures siiski nii tore. E-P1 kimbutab sama häda, mis kõiki pildiotsijata kaameraid, nimelt see, et eredas päikesevalguses pole ekraanilt mitte halligi näha. 17 mm objektiivi puhul saab häda pärast kadreerida lisavarustusena müüdava pildiotsja abil, 14–42 mm objektiiviga aga tuleb silmi kissitada ja üritada kätt päikese ette varjuks panna. Teine probleem on nõrk aku. Umbes pärast kahtesadat pilti tekib ekraanile pooliku aku indikaator ja pärast veel paarikümmet muutub see juba hoiatavalt punaseks. Pole ka ime, kuna 3tolline ekraan sööb akut nagu loom. Keskmiste kolme-neljasajapildiste retkede jaoks tuleb kindlasti kaasa võtta juba laadija.

Sisseehitatud välku pole kaameral samuti. Mina seda miinuseks ei loeks, sest sisseehitatud välklampidel on niikuinii piiratud kasutusvõimalused. E-P1 jaoks tuleb seega juurde osta kas korralik suur välklamp või 84grammine FL-14, mis töötab kahe AAA-patareiga. See on lihtsake, aga ajab asja ära, eriti siis, kui seda ainult täitevälguks kasutada. Seega tasub arvestada, et kaamera algsele hinnale tuleb õige pea maksta juurde veel välklambi ja lisaaku eest.

E-P1 on peegelkaamera hinnaga ja pildikvaliteediga ning samamoodi vahetatavate objektiividega, kuid mitte peegelkaamera kasutusmugavusega. Teisest küljest mahub see ka daami käekotti ja näeb šikim välja kui ükskõik milline nõme must kobakas. Otseseid konkurente E-P1-l hetkel ei olegi, seega on hinna võrdlemine keeruline. Kindlasti moodustab osa hinnast disain ja väikse kere mugavus – kui need on sama olulised kui pildikvaliteet, polegi hetkel peale E-P1 muud varianti. Mugavuse ja pildikvaliteedi hea suhte pärast võib andestada ka viletsa aku. Ainulaadsus maksab.

Kaamera fotograafile, kel suurem kaamera olemas, aga kes vajab väiksemat aparaati igapäevaseks kaasaskandmiseks.

Ilmunud digi nr.52, august 2009