MyPhone 3350

Poola ime

Telefon ise on pisike ja plastine, kohutavalt kerge ja sõna otseses mõttes jätab mänguasja mulje. Ekraan on pisike ja absoluutselt kohutav, värviteemad on hirmsad, muusikateemad on täielik kitš – sisselülitamisel mängib kõrvulukustavalt Moby, vaikimisi helinaks on Beethoveni «Für Elise» ja eestikeelne kasutajaliides on tõlgitud ilmselt mõne teise põlve väliseestlase poolt. Kole, kole.

Seisin siiski vastu kiusatusele telefon minema visata ja panin oma SIM-kaardid sisse. Kasutusjuhendis pole sõnagi sellest, kuidas kahe SIM-kaardi vahel vahetada, aga selgus, et seda pole vajagi, sest see on geniaalselt lihtne. Mõlemad, ka erinevate operaatorite kaardid (testisin Elisa ja EMTga), töötavad samaaegselt, mõlemad võtavad kõnesid vastu ja väljahelistamiseks saab otsida numbri ükskõik kumma kaardi pealt ja ühe klahvivajutusega ükskõik kummalt kaardilt helistada. Mitte mingit spetsiaalse nupuga režiimide ümberlülimist ega muud hookuspookust, mida nõuab käesolevas numbris tutvustatud Samsungi kahe SIMiga telefon.

Sisuliselt on MyPhone’i näol tegemist praktiliselt ideaalse võta-pista-kakskaarti- sisse-ja-hakka-helistama telefoniga. Rääkigu Nokia või Sony Ericsson teile selle kohta, kui kallis ja keeruline on teha kahe SIMiga telefoni, mida iganes – nad kas valetavad või ei oska asja. Ainult et disainereid tuleks Poolasse kõvasti juurde eksportida.

Ilmunud digi nr.54, oktoober 2009