Atom-protsessori asemel on arvutis Inteli SU4100, mis on Atomist etem, kuid tarbib endiselt suhteliselt vähe voolu. Võimsuse vahe on tuntav nii subjektiivse tunde kui jõudlustestide järgi. See arvuti ei ole netbook, aga ka mitte päris täiemõõduline sülearvuti, sest laiendusvõimalusi piirab kaardipesa puudumine.
Arvutiga tuleb kaasa Windows 7 Home Premiumi versioon, aga kui peaks tulema tahtmine see kunagi Professionali vastu välja vahetada, siis peaks arvestama, et SU4100 protsessor ei toeta XP-režiimi kasutamiseks vajalikku tehnoloogiat.
Töös arvuti eriti ei kuumene, ainult pikemalt koormusega töötades läheb arvuti keskosa põhja alt kuumaks. Täiel võimsusel rassiva arvuti ventilaatori sahin jääb kombekalt talutavale tasemele ja taustamüraga ruumis hajub see muude helide sekka ära.
Klaviatuur on – parema sõna puudumisel – normaalne. Kirjutamisel ei paindu, klahvid on veidi pehme käiguga, mis on kindlasti maitse asi, kuid mõnede klahvide asukoht on ikka üpris halb, nt Home/ End tuleb võtta Fn kaasabil ja näiteks Ctrl + Shift + Home/End (teksti selekteerimine kursori asukohast rea alguse või lõpuni) vajutamine eeldab lausa korraga nelja sõrme koostööd.
Puuteplaat on väiksemapoolne ja sellega harjumiseks kulub aega, ent õnneks on see täpne ning koputused satuvad just õigesse kohta ega nihku nagu viletsatel puuteplaatidel.
Arvuti ainsad mitteläikivad kohad on klaviatuur ja kõhualune, sõrmejälgedest puhtana pole seda arvutit võimalik hoida. Veidi leevendab seda vähemalt korpuse õnnestunult valitud tumedam punane värv. See ei ole erkpunane ega roosa ning isegi minusugune meesterahvas võiks seda arvutit ajutiselt avalikus kohas kasutada julgeda. Ka naisterahvas, kellest ma tean, et ta sügavalt kõiki «naistekaid» värke põlgab, tunnistas, et see arvuti on tegelikult sümpaatset värvi.
Tegemist on õnnestunud mudeliga. Võõristust tekitav naistekalik esmamulje asendus kasutamise käigus rahuloluga, eriti siis, kui avastasin, et aku ei suregi paari tunniga. Reaalselt saab arvutiga aega surnuks lüüa (WiFi + veeb) julgelt rohkem kui 4 tunni jagu, hoolimata sellest, mida rangelt tehniline akutest näitab. Sellega rekordeid ei püstita, aga ajutisteks seinakontaktist eemalolemisteks ju täiesti piisab.
Kaasaskandmiseks on arvuti kompaktne, suletud arvutil ei ole teravaid või häirivaid nurki, vastupidi, aku mugavamaks eemaldamiseks mõeldud sõrmetugi on heaks pidemeks ka arvutit käes kandes.
Kindel pluss on ka füüsiline WiFi lüliti, mis on kordades töökindlam kui kõik need puutetundlikud narrused, mida trendiraalidele kiputakse panema. Arvutil on ka SIM-kaardi pesa olemas, kuid UMTS-mooduliga mudel on umbes 1400 krooni kallim.
Ma ei julgeks Lifebook P3110 veel netbook’ide killeriks nimetada, aga kahtlemata on see samm õiges suunas.
Odav ja edev kompromissarvuti, mis on võimsam kui netbook, ent väiksem kui sülearvuti.
Ilmunud digi nr.58, veebruar 2010