Panasonic GF1 + 20mm F1.7

Oodatud igapäevakaamera

Kaamera kasutamine, nagu väikeste kaamerate puhul ikka, ei ole mugav, aga harjutav. Seda saab hoida ka ühe käega, pöidla ja sõrmetugi on selleks piisavalt eendunud. Vajadusel saab kaamera sisse lülitada ja pildistada ka ainult parema käega, iseasi, kas sa seda teha tahad, sest GF1-l pole sisseehitatud stabilisaatorit.

Roosa menüü ja peidus valikud

Nuppude paigutus on enam-vähem loogiline ja režiimide valikuratta juurest leiab ka sarivõtte ja kahveldamise valikukangi, mida E-P1-l pole. Kaamera seadistuste põhimenüüd on päris koledad (heleroosa!) ja mitte-Panasonicu-kasutajaile ebaloogilised, ent ajavad asja ära. Kiirseadistuste menüüd, kust muuta tundlikkust, mõõdistusrežiimi või muud olulist, ilmuvad ekraanile vastava nupu vajutamisel. Paraku on pooled menüüd kõik seni nähtamatud, kuni sa noolenupuga nendele ei liigu, ja kulub mõnda aega, enne kui vajalike nupuvajutuste arv pähe kulub.

Ekraan on piisav fookuse kontrollimiseks ka ilma suumita, elektroonilist pildiotsijat kaameraga kaasa ei tulnud, seda kahjuks testida ei saanud. Teravustamine on silmnähtavalt kiirem kui E-P1-l, mitte mäekõrguselt, kuid inimeste pildistamisel võib vahel ka veerand sekundi võrra kiirem fookus pildi päästa.

Üsna korralik 20 mm komplektobjektiivi ava F1,7 kompenseerib mõnevõrra ka stabilisaatori puudumist ning annab võimaluse pildistada ka vähese valgusega. 20 mm objektiivist parima teravuse ja detailirikkuse saamiseks tuleks pildistada RW2-vormingus, sest Panasonicu kasutatav JPG tihendusalgoritm kipub teravuse müra vähendamise nimel ära sööma.

Kui tõsta tundlikkust lihtsalt kiirema säri saamiseks, on kõik korras ja ISO 1600 on täiesti kasutatav, aga kui pildistada hämaras – no mis hämaras, toas, mida valgustab eemal asuv seinalamp ja detsembrikuine sombune ilm aknast –, on juba ISO 400 üsna täpiline. Hästi valgustatud stuudios tehtud testipiltidel see muidugi välja ei tule. Olympus E-P1 on selles aspektis kindlasti parem. Sisseehitatud välklambi kasutamine teeks aga piltidest täiesti tavalise kompaktkaamera pildid.

Valgebalansi määramist kunstliku valguse käes poolautomaat- ja automaatrežiimidega pildistades automaatika hooleks usaldada ei saa, sest ainuüksi tundlikkuse muutmine võib muidu samades oludes valgebalanssi märgatavalt muuta. Täismanuaalsel režiimil probleemi pole.

Täiesti maitse asi

Muudes oludes on pilt hea, nagu oodata ongi, Panasonic G1 ja Olympus E-420 kvaliteediga võrreldav.

GF1 on raske hinnata. Pildikvaliteeti on nii väikese kere kohta omajagu, kuid niipea, kui 20 mm objektiivi asemel komplektobjektiivi kasutada, kompaktsuse eelis suuresti kaob ja siis võiks sama hästi ka juba peegelkaamera kotti pista.

Sisseehitatud välklamp, valgusjõuline objektiiv ja tagasihoidlik disain on peamised müügiargumendid Olympus E-P1ga võrreldes.

Ilmunud digi nr.57, jaanuar 2010